Andres Hall on ilmselt keskmisest märksa suurem autoinimene. Tema puhul ei tähenda see ainult garaaži, kus täna seisab neli väga erinevat Porschet. Pigem tasub minna tagasi aega, mil Porschedest polnud veel juttugi. Oli üks poisike, vanaema kodu Pärnu linnas ja selle läheduses asuv võidusõidurada. Täna kannab samas kohas asuv rada nime Porsche Ring. Ainuke Porschenimeline ringrada maailmas.
Poisist raja ääres maailma ainsa Porsche Ringi omanikuks
Hall on Pärnust pärit ja tema side ringrajaga algas juba 1980. aastate lõpus. Suved möödusid vanaema juures Vana-Pärnus ning kui toonasel Sauga kolmnurgal võistlusi peeti, oli ta alati kohal. “Nagu paljusid poisse, huvitasid mindki autod, ralli ja mootorid, aga kõige rohkem tõmbas just ringrada. Mäletan hästi, et kõige ägedamad olid toona Volgad. Kuna neid oli palju, julgeti nendega ka riskida. Nagu ikka pealvaatajatele, oli põnev kuidas autod kummuli keerati või puruks sõideti,“ meenutab Hall õhinaga.
Volgade kõrval olid vormelid, kereautod ja kogu võidusõiduga kaasnev melu. „Kummaline on mõelda, et mõnele tänasele sõbrale või koostööpartnerile, aga tollasele kuulsale võidusõitjale – näiteks Toivo Asmerile, Tõnu Soomerile, Jüri Raudsikule – elasin raja ääres kogu hingest kaasa. Täna on needsamad inimesed minu sõbrad ja tuttavad, kellega korraldame koos üritusi ja saame niisama kokku,“ imestab Hall.
Mõte ise võidusõidu autosse hüpata, tuli üsna loomulikult. “Lapsena kardirajale ma siiski ei jõudnud, sest mu vanemad ei pidanud seda kuigi mõistlikuks. See-eest 2004. aasta talvel, juba „suure poisina“, ostsin ma oma esimese võidusõiduauto, milleks oli Volkswagen Golf. Esimene võistlus väga karmil ja keerulisel rajal Riias lõppes eelviimase kohaga. ”Olin sellega rahul, sest ma tegelikult ei teadnud veel valdkonnast midagi. Järgmisel kodusel võistlusel tuli juba esikoht ja hooaja kokkuvõttes kolmas koht,” meenutab Hall algusaegu. Üsna kiiresti sai aga selgeks see, et Halli ambitsioon ei piirdu ainult rooli keeramisega.
Võidusõitjast rajaehitajaks
2005. aastal saatis Hall tollasele ringrajakomiteele kirja sõbralike ettepanekutega, kuidas võistlusi võiks paremini korraldada. „Sain ka väga sõbraliku vastuse, et sa võid ju ise proovida võistlust teha. Ja siis proovisingi,“ räägib Hall.
Nii jõudis ta võidusõitmise kõrvalt võistluste korraldamiseni. Autovõistlustele lisandusid peagi motovõistlused, kuid järjest selgemaks sai ka vana raja seisukord. Umbes kahe kilomeetri pikkune asfalt oli amortiseerunud ja Halli sõnul oli rada küll füüsiliselt olemas, kuid ehituslikult sisuliselt väärtusetu. „Asfalt oli lipp lipi ja lapp lapi peal. Korraldajana hakkasin mõtlema, kuidas saaks asjad vähemalt nii organiseerida, et vanale rajale kasvõi lihtsalt uus asfalt peale saada.“
Samal ajal oli raja omanikul, Audru vallal, soov piirkonda arendada. Koostati detailplaneering ning vald korraldas enampakkumise, et leida arendaja, kes võtaks kohustuse sellest kaasaegne ringrajakompleks ehitada. Siin nägi Hall võimalust ning otsustas proovida. „Pidin kokku panema visiooni, mida ma siia teha tahan, leidma meeskonna ja veenma hindamiskomisjoni kahes asjas: et olen teinud parima pakkumise, aga ka selles, et saan aru, mida teen ja olen võimeline selle päriselt valmis ehitama.“ Pakkujaid oli kokkuvõttes kaks ning Halli pakkumine võitis.
Otsuse kuulutamise hetke mäletab ta siiani. „Ootasin ukse taga ja Autospordiliidu toonane peasekretär Arno Sillat tuli välja ning ütles: „Andres, tunnen sulle kaasa. Sina võitsid.“ Kaasa tundmiseks oli põhjust, sest võit tähendas 1,5 miljoni krooni suurust esmast makset ja 50-aastast hoonestusõigust, aga sellega koos ka väga konkreetseid kohustusi: nelja aastaga tuli rekonstrueerida vana rada ning seitsme aastaga ehitada juurde uus osa. „Tagantjärele mõeldes tundus see ettevõtmine juba toona keeruline, aga tegelikult oli see veel palju keerulisem, kui ma alguses ette kujutada või karta oskasin. Ma täiesti mõistan neid tuttavaid ja sõpru, kes ütlesid, et see on mõttetu tegevus ja sa ei saa seda valmis.“
Hall sai enda ümber ettevõtjad, kelle abita poleks rada tema sõnul sündinud ja seitsmeks aastaks seatud eesmärk sai täidetud kolme aastaga. Kindlasti oli selle taga ka üks tema konkreetne unistus. „Nägin mõned aastad varem üht filmi. Ma ei mäleta enam isegi, mis film see oli, aga seal pidasid mehed koosolekut ühe tähtsa mehe kontoris. Tal oli jalgpalliklubi ja kontori aknast avanes vaade jalgpalliväljakule. Mäletan, et vaatasin seda ja mõtlesin: mina tahan endale sellist kontorit, mille aknast avaneb vaade ringrajale.“
2012. aasta sügisel peeti uuel rajal esimene võistlus. Hoonet ennast veel polnud, püsti olid alles poolikud müürid. 2013. aasta aprillis avati ringrada ametlikult ja kontori aknast avanes vaade ringrajale.
Esimene Porsche ja see seletamatu tunne
Kui uus rada valmis sai, hakkas Porsche seal järjest rohkem üritusi korraldama. Hall ise oli sel ajal enda sõnul pigem BMW ja Audi inimene ning võidusõitu sõitis Volkswageniga. Aga Porsche üritustega tuli midagi muud: talle hakkasid meeldima nii autod, inimesed kui ka kogu Porsche ümber olev maailm. „Seal oli mingi Porsche vaim. Ägedad inimesed, ägedad korraldajad ja ühel hetkel tundsin, et tahan ise ka sellest osa olla.“
Esimese Porscheni jõudis Hall aga üsna omapärast teed pidi. Ühel hetkel kaalus ta, kas investeerida raha ringraja rallikrossiosa asfalteerimisse või osta sama raha eest auto, millega kliendid saaksid rajal sõita ja mis tooks rajale ka tähelepanu. „Asfaldi puhul mõtlesin, et kui panen selle raha sinna maha ja selgub, et investeeringust pole kasu, siis sealt ma seda enam kätte ei saa. Auto saan vähemalt maha müüa.“ Nii jõudis rajale esmalt Lamborghini Gallardo. Kui selle mootor ühel hetkel purunes, tuli Hallil uuesti otsustada, mida edasi teha, kuid selleks ajaks oli Porsche „pisik“ aga juba sees.
Gallardo läks müüki ja asemele tuli esimene Porsche – punane Aerokitiga 997 Carrera S. Selle saabumist mäletab Hall siiani. „Auto tuli Taanist treilaga. Istusin sinna juba treila peal sisse ja sain kohe aru, et opaa – see ongi see Porsche tunne. Panin auto käima ja siis tuli veel see kuuesilindrilise boksermootori hääl. Sellest hetkest sain aru, et Porsche ongi see, mis mulle meeldib.“ veidi aja pärast asendus 997 Carrera S musta värvi 997.2 Carrera 4S-ga, mis ei valmistanud pettumust. „See oli uskumatult hea auto. Ta sõitis klientide käes rajal 40 000 kilomeetrit ja peale tavapäraste kulumaterjalide polnud sellel sisuliselt midagi viga. Ülihästi sõitis, üliäge auto ja lõpuks müüsin ta kallimalt maha, kui ostsin.“
Kliendiautona järgnes Carrera 4S-ile Boxster GTS 4.0 ning vahepeal oli Hallil Porschesid korraga koguni üksteist. Igapäevaseks autoks tuli Cayenne ja 992.1. Carrera S-ist sai esimene Porsche, mille ta uuena ostis. Siis tuli 992.1. GT3. „Nähes, mis autodega enamjaolt rajapäevadel osalejad sõitsid siis tekkis mulje, et kui tahad viisakas inimene olla, siis peab GT3 ka olema,“ naerab Hall. GT3-le järgnes aga auto, mis on tänaseni tema garaažis. Kui 992.1. GT3 RS esimest korda ühe leedulasega ringrajale saabus oli otsus sisuliselt tehtud. „Vaatasin, et mine metsa, kui äge auto. Seda on küll vaja.“ RS-i saamine polnud muidugi lihtne. Nõudlus oli suur ja esialgu polnud Hallil lootustki autot saada, kuni ühel detsembripäeval tuli kõne: üks RS oleks talle siiski olemas.
Täna on Hallil neli Porschet: praktiline igapäeva tööauto Cayenne, rajakasutuses Boxster GTS, hobiauto 993 ja tõeline tõuhobune GT3 RS. Kui neist tohiks alles jääda ainult üks, tuleb vastus kiiresti. „Kindlasti RS. See on nagu kunstiteos – nii äge ja tehniliselt lihtsalt nii hea auto.“ Aga siis tekib kohe ka probleem. „Kui ma peaksin 993-st loobuma, oleks see ka väga raske. Ma hakkaks ilmselt kohe läbi rääkima, et kuule, tegelikult jätan ikka kaks autot alles,“ muheleb ta.
Kollane 993 on Halli jaoks RS-i täielik vastand. Viimane õhkjahutusega 911, Tiptronic-käigukastiga ja sugugi mitte mõeldud selleks, et ringrajal sekundeid taga ajada. Just sellepärast see Hallile meeldibki. Ta on lasknud salongi taastada, kollased õmblused autoga sobitada ning isegi uue raadio paigaldada.
Porschelikkus kui omadussõna
Hall on elu jooksul sõitnud väga paljude autodega, kuid ometi on just Porschega sõites see miski eriline tunne. Ta mäletab hästi oma esimest sõitu Taycaniga ajal, mil elektrilise auto suhtes oli veel palju eelarvamusi. „Kui olin ringid ära sõitnud ja uuriti, mis mu emotsioon oli, vastasin, et sõidab väga porschelikult.“
Mida see tähendab, ei oskagi ta väga täpselt kirjeldada. “Juhitavus ja kogu auto olemus on kõikidel Porschedel kuidagi teistsugused. Eks see tuleb sellest, et tegemist on ka tehniliselt teistsuguse autoga, alustades juba sellest, kus (911 puhul) mootor asub. Seal lihtsalt on mingi porschelikkus.“
Kõige selgemalt tuleb porschelikkus Halli jaoks välja mõistagi 911 GT3 ja GT3 RS-i roolis. Oma esimest sõitu RS-iga Porsche Ringil mäletab ta siiani. „Läksin rajale täiesti rahulikult, sest auto oli uus ja mitte minu oma, üldse mitte suruma. Sõitsin läbi Veldi kurvi, vaatasin spidomeetrit ja seal oli 180, aga auto oli nii stabiilne, hoopis teistsugune kui varasemad tänavaautod. 180 ei ole seal kurvis sellele autole mingi oluline kiirus. Kiiresti sõites on RS-ga seal hoogu üle 200. See, kuidas GT3 ja RS roolile alluvad, on uskumatu. Just täpsus ja juhitavus ongi suur osa sellest raskesti seletatavast Porsche tundest.”
Porschelikkuse tagab ka auto ajalugu ja inseneritöö. „Kui ajaloos tagasi minna, siis pandi 911 mootor ju põhimõtteliselt valesse kohta – tagateljest tahapoole, mis tegi auto juhitavuse keeruliseks. Fenomenaalne on aga see, kui palju on seda lahendust aastakümnete jooksul täiustatud, et sellest on saanud erakordselt hästi juhitav auto.“ Teda paelub just see, kui järjekindlalt on Porsche sama kontseptsiooni edasi arendanud. „Vahel mõtlen, mis oleks saanud siis, kui mootor oleks kohe alguses pandud „õigesse“ kohta ja sama palju insenertehnilist pingutust oleks pandud selle lahenduse arendamisse. Võib-olla polekski olnud vaja nii palju pingutada ja valikus olekski vaid 718. Aga 911 puhul on seda tehtud põlvkond põlvkonna järel.“
Sama järjepidevust näeb Hall ka 911 disainis. Rohkem kui kuue aastakümne jooksul on auto tehniliselt tohutult muutunud, kuid selle põhiolemus ja siluett on jäänud äratuntavaks. „911 on lihtsalt nii spetsiifilise kujuga. Teised mudelid on ajas rohkem muutunud, aga 911 on jäänud 911-ks. See on ajatu.“
Porsche kuulub rajale
Kui Hallilt küsida, kas Porsche olemusest saab päriselt aru ka ilma ringrajata, teeb ta selget vahet. Neljaukseline Porsche ei pea tema arvates tingimata rajale jõudma, kuigi ka neis on ringraja DNA sees, kaheukseline aga küll. „Kaheukselise Porschega peab ringrajale minema, et saada aru, mida see auto tegelikult teha suudab.“
Lisaks ei näita rada ainult auto võimeid, vaid midagi muutub sel hetkel ka juhis endas. „Tänaval sõites on tore kulgeda ning peas võivad samal ajal olla igasugused muud mõtted. Rajal on ainult fookus, kus keskendud sõitmisele ja muid mõtteid lihtsalt pähe ei tule.“ Tõsi, päris kõik mõtted siiski ei kao. „Kui sõidad hinnalise autoga ja hakkad oma piiridele lähemale jõudma, siis tulevad vahepeal need eurode numbrid ka pähe,“ naerab Hall. „Siis tunned, et seal väga eksimisruumi ei ole.“
Neile, kel päriselt kogemusi piisavalt, on Halli autosoovitus rajale selge. „RS on parim rajaauto, kui oled edasijõudnud sõitja. See eeldab muidugi, et sul on kogemust ja sa valdad autot.“ Algajale ta RS-i kindlasti ei soovita, sest kiiresti sõitma õppimist tasub alustada autoga, mis laseb juhil esmalt tehnika selgeks saada. „Alustada võiks baas-911-st või Caymanist. Cayman on teistsugune, natuke kardilikum. Kui kogemust veel palju pole, on baas-Cayman väga hea auto, millega õppida.“
Kõige meeldejäävam rajapäev Porschega kusjuures pole Hallil seotud ei GT3 RS-i, ringiaja ega suure kiirusega, vaid see juhtus hoopis tema Boxsteriga keset talve. „Sõitsin siin rajal 15 miinuskraadiga, suverehvid all ja katus maas. Driftisin Boxsteriga mööda rada nii et lumi vuhises ja rattad kraapisid jääd. Väga fun päev täis erilisi emotsioone,” muigab Hall.
Maailma ainuke Porsche Ring
Idee anda ringrajale Porsche nimi 2021. aastal ei tulnud Hallilt endalt. Porsche oli selleks ajaks korraldanud toonasel auto24ringil juba mitmeid kliendi- ja rajaüritusi ning ringrada oli muutunud brändi jaoks oluliseks kohaks Eestis. Ühel hetkel tegi Porsche Eesti esindaja Jussi Pärnpuu Hallile ettepaneku: mis oleks, kui sellest saaks Porsche Ring, sest ringrada on Porsche DNA lahutamatu osa ning vaevalt leidub teist automarki, mille identiteet oleks ringrajaga nii tihedalt seotud. „Mõtlesin, et äge oleks küll, aga samas pelgasin. Meil olid siin ju ka teised autopartnerid, Toyotaga oli väga hea koostöö ja rajal käisid erinevad automargid. Kartsin, et Porsche Ringi nimi võib teised ära ehmatada ja ühel hetkel keegi teine enam siia ei tule,“ meenutab Hall. „Olin alguses selline skeptiline pirtsakas pruut. Mitte et ma oleks vastu olnud, aga pelgasin.“
Tagantjärele tunnistab Hall, et loomulikult oli see ainuõige otsus. „Kui auto24ringist sai Porsche Ring, hakkasid inimesed rada kuidagi teistmoodi tajuma. Tehniliselt ei muutunud ju midagi – rada oli täpselt sama, aga inimeste jaoks muutus see justkui kvaliteetsemaks ja eksklusiivsemaks.“
Täna pole Hallil enam põhjust oma toonase kõhkluse pärast muretseda. Rada on jätkuvalt avatud erinevatele automarkidele ja sõitjatele, kuid kannab nime, mille tähendus ulatub tema jaoks palju kaugemale tavalisest sponsorlepingust. „Maailmas on üks Porsche Ring ja see asub Eestis. On põhjust uhkust tunda.“
Porsche. There is no Substitute
Kollase 993-ga võib sõita Pärnusse pitsa järele. Hall nimetab seda hea tuju kulgemise autoks, millega pole vaja kuhugi kiirustada. Aga Porsche võib tähendada ka hoopis midagi muud: panna Porsche Ringil kiiver pähe, istuda GT3 RS-i ja otsida rajal nii enda kui ka auto piire.
Ühega on hea lihtsalt sõita. Teisega päriselt kiiresti sõita. Võib-olla seletabki see Halli jaoks Porsche olemust paremini kui ükski tehniline näitaja. Need on väga erinevad autod, aga mõlemas tunneb ta sedasama raskesti sõnadesse pandavat „Porschelikku tunnet“.
Selle kõrval hindab Hall veel üht omadust, millest ringraja omanikuna on tal aastate jooksul tekkinud üsna praktiline kogemus – vastupidavust. Ta toob näiteks nii oma esimese 997 Carrera S-i kui ka Boxster GTS-i, mis on kogunud suure osa oma läbisõidust just ringrajal. „See on uskumatu, kui vastupidavad need autod on. Minu esimene 997 sõitis klientide käes rajal 40 000 kilomeetrit ja Boxster on sõitnud üle 20 000. Sisuliselt null probleemi.“
Kui küsida Hallilt lõpuks otse, kas „Porsche. There is no Substitute.“ on lihtsalt hea reklaamlause või peitub selles tema jaoks ka midagi enamat, ei pea ta vastust pikalt otsima.
„Seal on tõsine sisu olemas. Minu jaoks tähendab see seda, et Porsche on asendamatu just oma mitmekülgsuses – see võib olla auto, millega sõidad iga päev ja millega nädalavahetusel lähed rajale ning sõidad päriselt kiiresti. Just selles mõttes pole Porschele minu jaoks asendajat.“
